Hiljuti tuli mul mitmetel põhjustel tegeleda Viktor Kolupajevi loominguga ning siis tuli meelde, et see jutt on ka eesti keeles ilmunud ning ka see et kunagi see minu esimene Kolupajev oli ja et meeldiv jutt oli. Lugesin üle... noh, ikka on niisama hea!
Lugu on selline linnafantaasia klaverihäälestajast. Käib ebamäärases eas taat korterist korterisse ning paneb klavereid häälde... mitte lihtsalt häälde, vaid just nii nagu klient soovib ja nagu häälestaja ise õigeks peab. Kelle puhul on oluline, et klaver mürisevat häält teeks... sellist, et naabrid kuuleksid kui peres klaverit mängitakse. Kelle puhul hoopis nõnda, et klaveri kõla annaks veel paremini edasi seda lummust, mida paneb muusikasse mängija. Kõike teeb klaverihäälestaja... ning kõik näivad ka rahule jäävat.
«Täiskasvanud nimetasid teda lihtsalt klaverihäälestajaks, kuid lapsed nimetasid teda vanaisaks või taadiks, sest keegi ei teadnud tema tõelist nime. Ja vanust võis tal olla saja aasta, või ka terve tuhande jagu. Lapsed, igatahes, mõtlesid just nõnda.»
Kir Bulõtshov on kunagi öelnud, et kui tal oleks võimalus koostada parimate ulmejuttude antoloogia, siis Viktor Kolupajevi loomingut esindaks seal just «Klaverihäälestaja». Ei julge Bulõtshovi kombel väita, et see nüüd autori kõige parem jutt on... kuid seda, et see üks parimaid, tüüpilisi ja programmilisi autori loomingus on – seda julgen ma küll väita!