Isa viib oma lapsed kauget planeeti avastama – kõrbed, metsad, jõed, järved ja linnad, kõige tõelisemad linnad, enamus suuremal või vähemal määral purustatud. Ühtki elavat hinge ei ole, on vaid puud, imelikud ja naljakad ja salapärased puud, mis kiiresti ringi liiguvad ja asukohta vahetavad…
Ilusalt kirjutatud ebareaalne, justkui väikeses nihkes (“Maailm, kust ta kohale oli lennanud või, võib-olla, vaid paari hetke jooksul välja mõelnud...”), ning karm lugu. Lugemise ajal mängis mul kodus taustaks Tsoi, kes laulis planeedist, mida soojendab täht nimega Päike. Ilmselt andis laul loole midagi juurde. Ei tea. Vahet pole. Hääd lood mõlemad.