Jeff on tõeline seltskonnalõvi. Ta näeb hea välja, ta oskab inimestega suhelda, ta on üsna intelligentne, ta korra olnud "Time Magazine`is" ning ta on tegelikult kohutavalt egotsentriline mölakas. See jutt räägib temast. Vähemalt mingil määral... Tegelikult mina ei tabanudki ära, kus selles jutus see ulme nüüd peitus. Lõpp muutus küll natuke imelikuks, kuid inimeste sisekaemust saab harva ulmeks pidada. Eriti veel sellistes lugudes, kus kesksetel kohtadel on igasugused meelemürgid ja alkohol. Sellepärast ei oska ma ka mingit kindlat seisukohta võtta. Ma arvan, et ma sain sõnumist aru (nii kitsamas kui ka laiemas plaanis), kuid väga palju targemaks see mind ei teinud. Ka autori stiil ning keelekasutus ei avaldanud erilist muljet, samas ei hakanud kogu üldpilt väga vastu ka. Lõppkokkuvõttes väga keskpärane teosk, millel puudub tõsisem väärtus. Lugeda kõlbas, ilmselt oleks kõlvanud ka lugemata jätta. Kolm