Järg eesti keeleski ilmunud raamatule "Kui jumalad surid". Nende kahe teose ilmumisaastate vahel (ainult 5 aastat!) on mejulaste tehnika millegipärast koletu arenguhüppe teinud. Esimene kolmandik jutustab põhimõtteliselt ümber "Als die götter starben" sündmustikku ja selle tagajärgi. Teine kolmandik kulub geniaalse nimitegelase ebainimlikkuse näitamiseks seikluses a la "20000 ljööd maa all". Mihuke leid seejuures, maakoore sügavustes sõitev laev! Jõhvi Joosep tuli meelde! No ja viimases osaks tehakse siis sotid selgeks, et see Nabou polegi tegelikult inimene.
Viimane osa oli isegi hea. Paraku on siis tegu juba pigem detektiiviloo kui ulmega. Kaks esimest osa aga on kolmanda osa sissejuhatuseks. Oleks vahekord teistpidi, siis oleks ka hinne kõrgem.