Juttu “Oranž on ahastuse värv, sinine hullumeelsuse oma” lugesin ma esimest korda ligemaks 20 aastat tagasi soome keelde tõlgitud Douglas E. Winteri antoloogiast “Prime Evil”. Olgugi, et põhimõtteliselt võib jutu liigitada sinna ulme alamžanri alla, millest 99,99% on täidetud lapseliku mõttetu põhuga – horrori nimelt – vapustas see mind juba tookord ja on läbi aastate ikka ja jälle vapustanud. Nagu horrori puhul ikka, pole õudne erinevate limaste ja veriste kollide detailne kirjeldus, vaid see mis ütlemata jääb ja puhtalt lugeja fantaasia hooleks jäetakse.
Lugu algab kahe kunstitudengi lõputöö valimisega. Minategelane ja tema sõber Myers vaidlevad, kellele pühenduda. Myers leiab klassikalise kunstniku Van Dorni elu ja loomingu nii intrigeeriva olevat, et vaatamata lugematute monograafiate olemasolule, tuhandetele analüüsidele ja tervetele kriitikute koolkondadele otsustab end pühendada Van Dornile. Etteruttavalt olgu öeldud, et Morrell eessõnas ise tunnistas fakti, et Van Dorni tegelaskuju eeskujuks on tegelikult väga halvasti varjatult Van Gogh.
Van Dorn oli kummaline kunstnik. Elas kirjeldamatus vaesuses, ei leidnud mõistmist, eluajal ei õnnestunud tal müüa oma töödest mitte midagi. Maalilaadilt oli ta impressionismi looja, pealtnäha seosetutest värvilaikudest, justkui juhuslikult lõuendile kantud eri toonides värvide kaosest sai pikemal silmitsemisel pilt mis kujutas näiteks küpressipuid, päevalilli või Lõuna-Prantsusmaa maastikku. Van Dorni elu tipnes järjest süveneva hullumeelsusega, mis aga paradoksaalsel moel väljendus ka töönarkomaanias: ühe aasta jooksul maalis ta 38 pilti, kus aga järjest rohkem domineerisid oranžid ja sinised toonid. Van Dorni elu lõppes hullumajas, kus ta torkas omale pintslivartega läbi silmade ajusse.
Myers hakkab süvenenult Van Dorni töid uurima. Mingi aja pärast viib elu sõbrad lahku, minategelase kunstikarjäär päädib reklaamidisaineri ametikohal miskis reklaamifirmas, vana sõbraga tal kokkupuuteid peaaegu pole. Niikaua, kuni sõber nõuab kategoorilisel moel kohtumist ja sellel kohtumisel paljastab esimese saladuse Van Dorni kohta, mis tal on õnnestunud selgitada.
Nimelt selgub, et Van Dorni originaaltöid pikemat aega vaadeldes avaneb sealt teistsugune vaade kui pealiskaudsel silmitsemisel näha võib. Efekt ilmneb ainult originaaltööde puhul, trükitud koopiate puhul ei avane mingisugust muud vaadet. Siinkohal võib paralleele tõmmata ilmselt stereopiltidega. Pikemat aega Van Dorni maale teraselt silmitsedes hakkab silm nägema pealtnäha kaootiliste värvilaikude ja värvide keeriste seas pisikesi karjuvaid nägusid ning väändunud ja agoonias kehasid. Tegelikult, kui nõks käes, selgub et Van Dorni maalid koosnevadki ainult neist justkui karjuvatest nägudest ja agoonias väänlevatest kehadest, mis kokku moodustavad pealmise pildi, näiteks “Päevalilled”, või “Autoportree”.
Minategelane on loomulikult vapustatud, kuid Myers läheb oluliselt kaugemale. Ta otsustab välja uurida Van Dorni ja tema piltide saladuse, tema hullumeelsuse põhjuse. Selleks tuleb rida-realt uurida Van Dorni kritseldatud päevikut ja seda tuleb teha kauges Lõuna-Prantsusmaa külas La Verge,kus Van Dorn oma viimased kuud enne hullumajja viimist veetis.
Edasi ei kuule peategelane enam oma sõbrast midagi, enne kui talle kirjutab La Verge haigla õde, kes Myersit hooldab. Nimelt on Myers läinud parandamatult hulluks, ning oma silmad kääridega välja torganud. Sõbrale dikteeritud kirjas vannutab ta viimast mitte mingil juhul asja uurima hakkama, Van Dorn ja tema maalid peast viskama ning kogu selle asja unustama.
Otse loomulikult sõidab ameeriklasest sõber koos Myersi vanematega kohale, neil aga ei jää muud üle, kui sõbra surnukeha tagasi koju toimetada. Myers on nimelt asja lõpuni viinud ja käärid silmadesse surunud. Minategelasest sõber aga tunneb kummalist sundi hakata ikkagi asja uurima, lugema Van Dorni päevikut ja uurima tema maale. Isegi kui haigla õde, kellega peategelane loob lähemad suhted, vannutab teda lahkuma La Vergest ja isegi kui ilmneb, et tegelikult on veel üldsusele tundmata terve rida Van Dornile pühendunud kriitikuid, kes kõik on elust lahkunud silmade väljatorkamise teel, otsustab peategelane otsida seletust. Siinkohal on ka õige aeg sisust rääkimisele punkt panna.
David Morrell kirjutas selle jutu peale seda kui ta 15-aastane poeg luuvähki oli surnud, ja nagu ta ise ütles, oli see ainus võimalus reaalsusega kohaneda ilma hulluks minemata. Kogetud ahastuse, kurbuse ja hullumeelsusega piirneva jõuetuse on ta ilmselt siia juttu valanud, tulemus on igatahes võimas ja muljetavaldav. Ma tean kahte Van Gogh’ist rääkivat juttu, Sever Gansovski “Vincent Van Gogh” ja seesama siin, üks neist äärmiselt mõnus humoristlik ja lõbus kelmijutt ja teine õudusega piirnevat hullumeelsust käsitlev ja ma ei oskagi öelda, kumb neist mõjuvam on. Lugeda tasub mõlemat.