Elasid ühel saarel kõrvuti tavaliste inimestega vesnarid -- ei teagi, kuidas seda sõna tõlkida: ehk tärkurid või puulased -- elasid rahulikult, kuni neid "avastati". Algul rahvas võõrastas tulijaid, nood vastasid samaga. Tõid teised saarele "tsivilisatsiooni" -- uued loomad, kombed, väärtushinnagud. Ja vaatasid põlisasukad, et polegi tulijad nagu õiged inimesed. Ja kui ühe laeva meeskond otsustas natuke kohalike neidudega hullata, oligi rahul lõpp. Vesnaritel on sünnipärane omadus kiirendada taimede kasvu (pro aega, mis kuluks tavaliselt taime kasvamiseks), nii et pole probleemi vajadusel päevas 3 lõikust teha. Üks neist äsas laevameeskonnale sama taiaga... mille tagajärjel kogu tsiviliseeritud maailm pidas oma pühaks kohuseks need manavad jõletised maa pealt minema pühkida. Järgnes verine sõda, mille -- nagu ikka -- võitis tehnoloogia. Vesnarite maa aga liideti tsiviliseeritud ühiskonnaga. Kõik teadaolevad vesnarid aga lõpetasid nii, nagu seda teevad ÕIGE korra kohaselt kõik ketserid, kurjad nõiad ja mässajad.
Umbrohi teatavasti ei hävine -- nii jäid ka mõned vesnarid ellu. Üks neist oli toona veel poisike, kes põgenes nö emamaale. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, tuleb ta sünnipaika tagasi... rahumeelselt, kuid ta tuntakse peagi ära. Ning on mitmeid, kes tahaks teda pigem surnuna näha. 5+