Kui Djatshenkod on kirjutanud ka terve hulga ülimalt nauditavaid lugusid lastele või lapsemeelsetele, siis see on muinasjutt täiskasvanutele. Lugu ühest armastusest (ja võimust ja elust ja surmast, sest need kõik käivad vähemalt selles loos kokku) maagia ja väikerahvaga ulmeliseks muudetud maailmas, paiguti õrnilus ja siis mustsünge. Kui keegi armastab kedagi kogu hingest, kogu südamest, nii et teab, et ei sooviks, ei suudakski kunagi kellestki teisest isegi mitte mõelda ja temalt nõutakse, et ta võtaks selle suutmatuse sisse väljastpoolt, et see pandaks truudust tagava võõrkehana ta südamesse, siis kuidas peaks see inimene käituma? Ja kuidas oleks õige, nii et ta jääks ausaks nii enese kui ka oma armastatu vastu? Naistekas? Ilmselt paljude jaoks ongi. Kirjutatud samas nii hästi, et hakkab sinus elama – üle aastate elasin loetusse nii sisse, et nägin kahel erineval ööl jututeemalist unenägu, segatuna, tõsi küll, Bowie "Heatheni" lugude maailmaga, kuna ma juhtusin mainit’ plaati lugemise ajal ja enne ning pärast seda kuulama. :)