""Vaid täiesti südametunnistuseta, rahulik ja enesekindel inimene suudab Südametunnistuse Oru ületada," ütles Grem. "Sest seal, Orus... kuidas seda paremini selgitada. Kui inimene suudab oma süüd tunnetada... kui ta ka pole tegelikult süüdi... siis see süü materialiseerub Südametunnistuse Orus. /.../ "Harilikult on muinasjuttudes teisiti. Vaid see, kes on vapper, hea, suudab kaasa tunda... ""
Romaani kulgedes saab sellest kahe väga erineva, mitmes mõttes isegi vastandliku inimese lugu, kes põgenemiskatsetele vaatamata teineteist eluliselt vajavad. Pole üdini halbu inimesi, pole lõpuni häid inimesi. On vaid inimesed, kes tulevad oma lapsepõlvest ning otsivad erinevat teed, et päriselt olla. Kas see on romaan armastusest? Ma loodan, et mitte, ent kardan, et jah.
""Sa oleksid minusse armunud," ütles Andzhela veendunult. "See tähendab, et sulle oleks tundunud, et sa armastad mind. Sest armastada tähendab vajada." "Jah?" imestas Vlad."
Ma pole varem Djatshenkote pikemaid asju lugenud. Olen piirdunud vaid nende liistudega, mida autorite kodulehel ja mujal Vene veebis leida annab ning need pole millegipärast pikemate asjadeni meelitanud. Kui nüüd ühe romaani põhjal järeldusi tohib teha, siis kukuvad mahukamad lood Djatshenkotel liistudest paremini välja. Minu arust oli see Jyrka, kes kusagil ütles/kirjutas, et Djatshenkod on sellised autorid, keda armastavad millegipärast eriti kriitikud ja teised kirjanikud. See romaan peaks sobima ka neile, kes vähemalt korra elus ülepea armunud on olnud. Ainult et õnnelikku lõppu ei maksa sellele loole oodata, sest sellisel lool ei saa kahjuks lihtsalt sellist olla. Kahjuks.
Mul on siiralt hea meel, et seda igati hääd romaani on nüüd auhinnatud nii "Pronksteo" kui ka preemiaga "Russkaja fantastika". Kui esimene oli suhteliselt ennustatav (mul`n Borissiga sarnane maitse ;-) ), siis tagumine oli mõnetine (kuigi väga meeldiv) üllatus. Raamat korjas ära ka 2002.a. "Zvjozdnõi most`i" esikoha raamatute kategoorias (teine Gromov, kolmas Lukjanenko)