Jutt sellest, kuidas ühele sündinud maagile tuleb küll tema lapsepõlve sõber kelle isa umbes pool aastat varem ära kadus. Nüüd olevat ta tagasi tulnud, aga vahepeal olevat ta mõistuse kaotanud ja kaelas rippuvat tal mingi kivi. Samal ajal saab see sama maag teada, et on võitnud õiguse ühekordseks “Ülima Karistuse” maagia kasutuseks. Peale pikka kaalutlemist otsustab ta lõpuks karistada maagi, kes ta sõbra isaga niimoodi on käitunud.
Üldiselt mulle ei meeldi kriminullid, kus lugeja on peategelasest targem, see tähendab, et tulemus milleni lõpuks jõutakse on võimalik varem ära arvata. Antud raamat aga kuulub just selliste hulka.
Lõppahendusest suurem saladus minu jaoks oli hoopis see, miks on raamatusse sisse toodud kaasaegne liin. Lõpuks selgus selle põhjus, aga kas seda asja just niimoodi oli vaja esitada, see jäägu teiste lugejate otsustada...