Esimesed poolsada lehekülge ja võib-olla pisut enamgi veel olid minu jaoks mõningane pettumus – liiga, andke mulle nüüd andeks, seep, selle mitte kõige halvemas, ent kaugeltki ka mitte kõige paremas mõttes. Ma saan aru küll, et autoritel oli vaja üles ehitada selline idüll, mille ootamatu ja täielik lagunemine lugejal hinge kinni nöörib, ent pisut sai siiski kusagil vinti üle keeratud. Edasi oli kõik päris hea – ühtlaselt põnev, kaasakiskuv ning köitev. Ja kui poleks olnud seda paarikümnele leheküljele venitatud ohkamisi täispikitud ja nõretavalt pateetilist lõpuagooniat, siis oleks kindlasti "viie" pannud.
Samas jäi pärast romaani lugemist sellest veidral kombel isegi enam sisse elama, kui sarja esimese kahe raamatu puhul, mida ma ometi kraadi võrra paremaks hindasin. Võib-olla oli see omalaadne täiusetunne, mis tekib siis, kui mitme romaanitäie lehekülgede küsimused viimaks vastuse saavad. Võib-olla midagi muud. Ei tea. Ja tegelikult polegi see nii tähtis.
Eelnevaid sarja osasid lugemata ei soovita antud romaani ette võtta – antakse küll piisavalt vihjeid, nii mõndagi kirjutatakse ka pikalt-põhjalikult välja, ent paljud nüansid jäävad olematu eelteadmise puhul siiski tabamata. Minu jaoks oli ka üllatuseks, et "Hulkurite" sari selle raamatuga ei lõppe, sest praegu tundub mulle küll, et autorid oleks võinud antud romaaniga tolle maailma tegemiste kujutamisele punkti panna. Ent kes teab, kes teab...
"Ja teid me jääme ka ootama," ütles naine.
Vanamees naeratas.
"Ei. Ma ei tule tagasi"
Naine vaikis. Püüdis ta pilgu.
"Inimesed... ei oota ilmtingimata selleks, et ootamine lõppeks. Õigus?"
"Õigus," ütles ta tõsiselt.