Kahtluseta fantazy. Ent pisukese alternatiivajaloolise aspektiga. Nimelt on lisaks enam-vähem tänapäefasele tehnoloogilisele tasemele maailmas säilinud ka nõiakunst ja loomulikult ka sellega võitlev inkvisitsioon. Tsiviliseeritud ühiskond, nõidu enam tuleriidal ei põletata -- kui, siis ainult väga paadunuid kurjameid -- nõiad võtavad end kohaliku haldusüksuste organites arvele ja elavad. Tõsi küll, ega ühiskond neisse nüüd oluliselt paremini ei suhtu, kui nõuka-ajal suhtuti juutidesse (eks veri vea ikka soe laande ju!). Mingil ajahetkel läheb nõidade seas lahti äge sõgedus -- oodatakse kõigi nõidade ema (=supernõia) tulekut ja kuri levib kulutulena. Peategelased on Suurinkvisiitor ja nooruke nõiaplika. Nagu ikka, on nemad kaks seotud ühe köie mõlematesse otstesse ja üks ei saa teiseta ega teine esimeseta. Ainult see lõpp on kuidagi pentsik. Kahtlemata nõiamaailmas võib olla teisiti, ent looduses pööratavaid protsesse ei ole, nii et lõpplahendus tundus ikka äärmiselt kummaline.
Muide, lugesin 2000 aasta trükki ja seal oli kaanel ära märgitud, et ilmub autorite täiendatud redaktsioonis.