Üks parimaid Djatshenkote teoseid (vist ka autorite esimene romaan üldse), mida ma lugenud olen. Sedavõrd hea, et ma sarja teisi raamatuid mitte lugemata ei saa jätta ja ainus, millest mul raamatut lugedes kuradi kahju oli, oli suur ajanappus, mis sundis mind sedavõrd tasemel raamatut ühe hooga lugemise asemel jupikaupa kugistama.
”Ta seisis künkal keset maailma, olles igavesti määratud tundma kaotusekibedust ja igavest eneseks olemise õnne. Andestanu. Andestatu. Inimene taeva all.”
Lihtne ja ilus. Ennekõike just seda.