Tänu härrade Sheckley ja Harrisoni ponnistustele on mul juba tugev eelarvamus sci-fi huumori suhtes, ja ega seegi raamat asja ei parandanud. Kuigi erinevalt nimetatud kirjanike soperdistest on Time Trapis vähemalt enam-vähem mõistlik süzhee. Huumori osa jäi siiski selgelt nõrgaks - see, et asi pole just väga tõsiselt mõeldud, sai päris ilmseks alles kuskil raamatu poole peal.
Süzheest niipalju, et ajaga mingi jama lahti. Selle tõestuseks esitatakse proloogis pildikesi sellest, kuidas mõned inimesed kas siis ilmselgelt vales ajas on, või teised hoopis ühte päeva kinni on jäänud. Sealt edasi hakkame jälgima Roger Tysoni seiklusi. Kogemata kombel satub ta tee peale ette tulevikust ajajama uurima saabunud kaunile neiule nimega Q'nell. Ja läheb lahti tants ja tagaajamine mööda aega, ruumi ja dimensioone. Jama palju on, aga lõpuks muidugi saab kõik taas korda ja enamgi veel, ning lugu lõpeb Rogeri ja Q'nelli abieluplaanidega.
Kokkuvõtteks - suhteliselt ebamäärane moodustis kuskil seiklusjutu ja komöödia vahepeal, ei liha ega kala...