Ameerika diplomaat Brion Bayard röövitakse tundmatute jõudude poolt hetkel kui ta Stockholmi vanalinnas jalutuskäiku teeb. Röövijateks osutuvad võrdlemisi militaristliku impeeriumi luuretöötajad, ja impeerium ise asub ühes paraleelmaailmas. Nagu selgub, on paralleelmaailmu lõpmatu hulk, enamik neist üksteisest praktiliselt eristamatud ning Impeerium on praktiliselt ainus, kus paralleelmaailmade vahel kulgemise riistapuu leiutatud. Brionit vajatakse vaenuliku maailma diktaatori, kes on ta enda analoog, asendamiseks.Brion nõustub ettepanekuga peale mõningat kaalumist ning edasist lugege juba ise.
Romaan esindab seda liiki ulmekirjandust, kus ulmelisus on vahend seiklusjutule sära andmiseks ning tuleb tunnistada, et seiklusjutu kirjutamise kunst on autoril hästi käpas. Üks peadpööritav stseen järgneb teisele, sümpaatsel peategelasel ei lähe kõik hoopiski mitte nii nagu vaja (sellega saavutatakse et lugejal on hõlbus samastuda peategelasega) ning ta säilitab oma inimlikkuse lõpulehekülgedeni.Lõpulahendus ei ole küll eelnevaga päris samal tasemel, kuid on selge, et kuidagi on õnneliku lõpuni vaja jõuda ning viiest madalamat hinnet sellele romaanile ma küll ei suuda panna, sest ta on parimaid helgete emotsioonide tekitajaid, mis mulle kätte juhtunud. Lugu omab ka järgi.