Siis aga tuleb kylla Concordiatide ametnik, et tankiga yks-null teha. On ju see siiski ohtlik relv, mis võiks vabaltt linna ja pool planeedi dzhunglist maatasa teha. Aga kylaelanikud ei taha asjast midagi kuulda: kuis siis nii, et nende laste mängukann ära hävitatakse. Seda senikaua, kuni tank raevunult metsa sööstab...
Armas lugu, ehk isegi parim, mida LAumerilt lugenud olen, ja näib, et ka levinuim. See tank on seal ju tõesti nii illikukupai, et meeldida. Hoogne ja ladus laad, helge meeleolu - see kõik teeb asja kergesti tajutavaks kõigile. Ja loo liigutav lõpp on ka kindlasti yks asi, mis lugejaile sydamesse minna võib.Seda mitmendat korda lugeda ei ole sugugi raske.
Kindlasti on ka see kena, et lugu on suhteliselt lyhike. Seal ei ole midagi yleliigset, aga mitte midagi pole ka puudu. Kõik on omal kohal. Nii et see viis on igati auväärse plussiga.