Nimelt on vahepela loodud uus, teadvusega, sõna otseses mõttes mõtlev masin, kes tunneb valu ja nii edasi... See muudab ta teadlaste hinnangul lahinguväljal palju efektiivsemaks. Riigijuhid on kyll taolise tanki vastu - sest mine sa tea, mis sel pähe tulla võib, ja nad ei luba seda kasutada... mis sellest, et nende sõjavägi jäisel kõnnumaal tasahilju pulbriks muutub.
Yks väejuht otsustab aga käsku eirata ja saadab tanki vastasele vastu - lootes, et see nende peajõudusid natukenegi tagasi hoida suudab, enne kui taganema peab. Aga ei - tank lastakse puruks ja sõja käik muutub koos sellega - lääne kasuks. Lugu on haarav, kusjuures eriti silmatorkav on selle teksti lõigendatus. Peaaegu iga lause on uue isiku poolt, edastab uut mõtet, on uus ja omaette tekst hoopis teise isiksusega. Ainult Vonneguti Cat`s Cradle on ehk veel sama muutlik, sama liigendatud...
Ta on ka kurb, kurb arutelu sellest, mis tehnoloogia teha võib. See on lugu loomingust ja läbikukkumisest. Läbikukkumisest isegi ilma seda veelgi syvendava puändita.
Sest Masina asemel l6id nad (peaaegu) inimese...