Aleksei Potapovitsh Vosmoznõi syndis siberis, Jamshikovo (nyydses Vosmoznoje) kylas, teenistujate perekonnas. Aleksei ema töötas samas kylas posteljonina. Teeolud on seal kandis teadagi nigelad. Kevadise sula ajal jäid kyladevahelised teed alati vee alla ja posteljonid ei saanud inimestele kirju kohale toimetada.
Juba noorelt oli Aleksei Vosmoznõi tark ja andekas. Lõpetanud kooli, andis ta paberid sisse Leningradi Lennunduse Instituuti. Siis aga juhtus nii, et yhte kolkakylla kirju viies, kohtas Aleksei seal erakordselt sympaatset tytarlast. Ilmselt selleks, et tydrukule ka edaspidi kirju tuua, jättis Aleksei ylikoolimõtted katki ja asus tööle kohalikku postkontorisse.
Teeolud aga olid seal kandis jäädavalt kehvad. Nii võttiski Aleksei Vosmoznõi ykskord kätte ja valmistas endale tiivad. Posteljonidele, nii et kirjad ka kevadise sula ajal õigeaegselt adressaatideni jõuaksid.
Lugu niisiis pisut samalaadne sellega, mis omal ajal ”Diogenese laterna” nimelises kogumikus ilmus (”Tagasihoidlik geenius”). Juba too lugu oli minu arvates yks kogumiku parimaid. Käesolev jutt on aga veel parem.
Muuhulgas on lugu väljas Moshkowi raamatukogus, vt. vastav link vasakus freimis.