Igatahes on Roberts, Hammell ja Morrissey täiendatud tehnika ja varude ning relvadega sel paradiisiplaneedil tagasi ning avastavad, et õbluke vaherahu on jälle vastu taevast lennanud ning madin käib täistuuridel. Nii tehnikute-linna, kui ka linnavõimude-sisside vahel. Kangelased asuvadki oma tugevalt tõhustatud soovide generaatori abiga vastaspooli lepitama ning lihtsaim lahendus selleks loomulikult on leida neile ühine vaenlane.
Kergelt ei lähe muidugi midagi. Kõik, mis esimeses jutus on hea, on siin veelgi vingemaks keeratud, olgu siis absurdum, mis tuleb välja, kui inimesed neile sisseprogrammeeritud ihasid hoopis omamoodi tõlgendavad ning arendamise all hoopis oma relvi ja lahingutaktikat arendama hakkavad jne jne jne.
Roberts on selleks korraks hankinud endale täielikult mehhaniseeritud lahingkostüümi, mis ajuti küll omapäi tegutsema tahab hakata ning üldse on ta oma sõiduvahendiks valinud roboteid ja sõjatehnikat täis lahingulaeva, samal ajal kui Morrissey ja Hammell on eelistanud tulla maksimaalselt luksust täis jahtlaevaga. Kumma valik paremaks osutub, selgub üsna naermaajavas laadis teksti käigus. Ajuti hakkavad tegelased end suisa jumalatena tundma, kes inimesi nende ihade alusel siia-sinna suunda pillutavad, kuid kuidagi alselt soovitud positiivset tulemust ei kipu saavutama.
Madinast, kaugtuleviku butafooriast sõna parimas mõttes ja huumorist hääs mõttes täis tuubitud tekst on minu meelest üks Anvili paremaid üldse. Ühiskond saadakse lõpuks enam-vähem kontrolli alla ning koostöö mässuliste, linnavõimude ja tehnikute vahel hakkab isegi arenema, aga see pole veel kaugeltki kõik...