Kauges tulevikus on arsti elukutse pea kadunud, sest pärast tehiskudede ja elu säilitavate lahuste leiutamist suutis igaüks end ravida. Naispeategelane on üks väheseid arste. Ta hakkab huvi tundma ruumi kõverust uurivate teadlaste kadumise vastu. Nii jõuab ta ühele Vaikse ookeani saarele, kust leiabki kadunud teadlased ja ka oma endise ülikooliõpetaja professor Moreau, nagu tudengid meest kutsusid…
Jutt on hea, aga ei saa vastu Nesvadba meistritöödele ”Idioot Xeenemuendenist” ja ”Lumeinimese jälil”. Seepärast vaid neli.
Mõni sõna kirjanikust. Sots leeris kirjutati 50-ndatel aastatel heroistlikku fantastikat. See meeldis parteile ja läks tsensuurist läbi. Tasub meenutada Lemi kahte varast ulmeromaani, Kazantsevi romaane, Martõnovi ”220 päeva tähelaevas” ja miks mitte ka Strugatskite ”Purpurpunaste pilvede maad”. Nesvadba kirjutas teisiti. Tema apoliitilisus, see et ta kirjutas mitteheroiliste teemadel, meeldis mulle esmakordsel lugemisel ja meeldib ka praegu.
Kodumaal püüdsid filmimehed rasketel aegadel häid filme teha ning Nesvadba juttude põhjal linastatigi Tshehhoslovakkias 7 filmi.
Nesvadbal oli probleeme tsensuuriga ja 60-ndate lõpus ning 70-ndate algul ei saanud ta kodumaal ca 10 aastat midagi avaldada. Ka keelati tal Prahas töötamine ning mees teenis elatist nn ”külapsühhiaatrina”. Kui arvestada, et Nesvadba on Capeki järel tähtsuselt teine Tshehhi 20.sajandi ulmekirjanik, tuleb vaid LR-i ja Otto Sammat tänada tolleaegse avaldamispoliitika eest.
