Raamatut on tituleeritud moodsa horrori meistritykiks ning 80-ndatel võis ta seda tõepoolest olla: kyllalt klassikalisele teemale on leitud enamvähem uudne lahendus. Klassikaline teema nimelt on igavene Hansu-Gretekese lugu kahest lapsest, kes on sattunud nõia valdustesse ning ei suuda sealt kuidagi põgeneda. Hansu ja Gretekese asemel on siiski kaks sajandikeskpaiga koolipoissi ning nõia asemel erakust onu, kes, hoolimata sellest, et on maailma parim mustkunstnik, ei anna kunagi etendusi, vaid on pyhendunud oma kunsti täiuslikuks lihvimisele ning teeb seda (ja põhjusega) muust maailmast eraldatult. Ta pyhendab poisid mustkunsti- maagia saladustesse, kuid teeb seda ääretult omakasupyydlikel põhjustel. (Tegemist ei ole, nagu selgub, lihtsalt sõrmeosavuse, trikimasinate ja muu säärase, vaid tõepoolest eheda maagiaga, mida oskaja mustkunstnik laval esinedes kyll trikitamiseks maskeerib, ning mis sisaldab eneses tegelikult kõikvõimalikke keskaegselt võikaid nõidumisvõtteid.) Mida kaugemale õpingud jõuavad, seda enam avaneb poistele Varjumaailm, mis asub senitajutava reaalsusega paralleelselt - näiteks und nägev inimene viibib Varjumaailmas, kuigi ta seda ise ei tea ega suuda Varjumaailma oma tahtega kontrollida. Too viimane võime eristabki maagi tavainimesest. Maag suudab tavamaailma ja Varjumaailma piire niiviisi sulatada, et viibides yhes, on ta suutlik tegudeks, mis võivad ainult teises maailmas reaalsed olla. Säärane pidev unenäo-reaalsuse piiril laveerimine meenutas kurjasti Castanedat, võibolla see oligi yheks peamiseks tõrkeks, mis lugedes peale tuli. Muidu oli raamat igati nauditav: ekstraklassi näitab kasvõi seegi, et kui yldse mitte muinasjutu moodigi loos naistegelane nõiutud näkiks osutub ja täiesti tähelepandamatult järve lahkub, siis ei mõju see absoluutselt kohatuna, vaid sobib ideaalselt tervikusse. Lugu eksib argiameerikast vaid ehk sellevõrra, et tegelased aeg-ajalt yksteisele (mitte just ülearu lapsesõbralikke) muinasjutte jutustavad. Raamat jaguneb iseenesest väga teravalt kaheks: esimene (mõttelise jaotuse järgi siis) osa on sajandikeskpaiga poistekooli elu kirjeldus (tibake Jane Eyre''t segatud Wikmani poistega), kus sisalduvad vaid vihjed Varjumaailmale ning mille peamiseks horroriks on vanemad poisid, kes nooremaid terroriseerivad. Teine osa on pidev yle unenäo- ja nägemuste piiri ekslemine, mis lõpeb etteaimatult vana ja noore maagi kokkupõrkega, millel on ka täiesti etteaimatav tagajärg. Hinne ongi tolle ydini etteaimatavuse pärast pygala võrra madalam, kui ta loo muid ilusid ja võlusid arvesse võttes muidu oleks.