Kõik, mis eelmise osa kohta öeldud, kehtib ka nüüd. Üsna püüdlikult on üritatud korrata nii stiili kui intriige. Viimasest Merlini osade lugemisest on hea hulk aastaid möödas, aga mulle tundub, et intellektiga uksed on Betancourti lisandus Kaoses leiduvale. Ja tore on. Samas, Zelaznyl olid värvid ja kellaajad Kaoses kuidagi seotud. Ju siis see tundus liiga segane.
Kui ma nüüd ise olen originaalist siiski tuntavalt lahjemat värki isuga lugema hakanud, kas ma peaksin siis Düüni eellugude nautijatesse mõistvamalt suhtuma? Hmm, tundub siiski, et Betancourt on suutnud originaalile lähemal püsida.