Lugeda oli lihtne, aga nii lihtne pole hinnet panna. Saab ju kirjutada veel palju totramaid eel- ja järellugusid, nagu näiteks Düüniga juhtus, kui juunior koos sõbraga asja ette võttis. Antud juhul on Zelazny stiil kohati olemas ja lausa vastuollu ei lähe tegevus originaaliga veel kah. Häda vaid selles, et mis on hea, pole uus. Oberon on loo alguses peaaegu samas seisus, kui Corwin Üheksa printsi alguses – ta ei tea midagi oma sugulastest ega saa aru, kus ja mis ja miks. Siis algab sugulastega tutvumine ning vastastikune kahtlustamine ja leppimine. Dworkin on märganud, et keegid kipuvad tema järeltulijaid kõrvaldama, kogub nad kõik kokku, et ühes nagu vastu hakata. Selles osas veel ei saagi aru, kas Dworkinit kiusatakse tema enda sigaduste pärast või on keegi Kaose kodades osanud ette aimata, et Oberon ei sobi Logrusega üldse mitte kokku, küll on tal aga oma uus Muster kaasa sündinud ja tahetakse selle käivitumist ära hoida.Mis on uus, ei ole aga hea. Eelkõige on nii isikute kui maakohtade nimed väga ebaõnnestunud. Üldiselt meister Z nagu spetsiaalselt keelas ära edaspidise Amberi lüpsmise, aga pärijad tahtsid ilmselt lisa teenida. Kodanik Betancourt on Amberisse suhtunud nii suure respektiga, et pole julgenud karakterite või sündmustega liialdada. Kui keegi peaks tõepoolest Amberiga tutvumist neist eellugudest alustama, tekib tal originaalini jõudes tugev déjà vu, mis lugemisel ilmselt häirib. Neile aga, kes originaali lugunud, pole erilist mõtet uuesti jutustada, et mis värgid need varjud ikka on ja kuidas need kaardid töötavad. Nii et parimal juhul võib loota äratundmisrõõmule. Et külastad paika, kus sa aastaid tagasi elasid, ja leiad tuttavaid kohti. Ah, noh, lootmata midagi uut leida ja tõepoolest ka midagi uut leidmata lugesin ma ju ometi teatud huviga lõpuni. Peab vist nelja ära panema.
