Romaan on oma olemuselt utoopia ning võib paljudele seetõttu pisut vanamoodne tunduda. Ka vormilt on ta pisut vanamoodne (või utoopiline), aga sihuke vorm on õigustatud.
Romaan algab avariiga elektrijaamas, avarii tagajärjel saab kannatada Paul Dupont. Alguses on ta teadvuseta, aga hiljem saab keskpärasest insenerist ülivõimekas matemaatik ja füüsik, kes asub tööle ühte Aatomiuuringute instituuti. Õige pea järgnevad ka põhjapanevad «avastused», mille tähendust inimkonnale saab võrrelda vaid Ensteini teooriatega. Seletus: katastroofi ajal «sisenes» Paul Duponti teadvusesse teine isik – Ork Akeron, Suure Hämaruse Ajastu Ülemkordinaator. Paul/Ork jutustab pisut oma lugu minategelasele. Toimub veel üks õnnetus: hukkuvad Paul Dupont ja tema noor abikaasa, minategelasel õnnestub päästa vaid nende poeg Jean. Päev enne eksperimenti oli Paul/Ork toonud minategelasele paki oma tuleviku universaalkeeles kirjutatud teaduslike töödega ning ühe prantsuskeelse käsikirjaga. Ülejäänud romaan ongi selle prantsuskeelse käsikirja ümberjutustus.
Jutustus algab linnulennulise ülevaatega sellest mis tuleb: inimkonna loojang, uued jääajad, inimkonna taandareng koopani ning uus tõus. Detailsemaks läheb lugu siis kui mängu tuleb Ork Akeron, kes sündis uue ajaarvamise 4575. aastal. See uus ajaarvamine algas umbes 210 000 aastat pärast meie aega. Ork Akeroni lugu keskendub Päikese plahvatamisele ning sellele kuidas inimkond püüab neis tingimustes ellu jääda. Kuna Ork Akeron avastab Päikese plahvatamisele viitavad märgid juhuslikult, siis on inimkonnal üsna vähe aega ning ainuke võimalus end päästa, on teha Maast ja koloniseeritud Veenusest suured kosmoselaevad. Edasine romaan ongi selle grandioosse ehituse, esilekerkivate tehniliste ja sotsiaalsete probleemide lahendamise lugu. Siis lend tähtedele ning uue elu algus. Hästi kirjutatud ning ei taandu vaid mingiks insenerromaaniks.
Nüüd vormist – mida ma vanamoodsaks nimetasin. Üldiselt mulle ei meeldi raamatud, kus mingi minategelane jutustab või siis leitakse mingi käsikiri. Siin on kaks halba koos, aga kummalisel kombel mulle see meeldib. See käsikirja variant on isegi õigustatud, sest kuidas sa ikka kaasaegsele barbarile annad edasi sajandite pärast saabuva tuleviku elu-olu ja tehnilisi imesid. Huvitav on veel see, et ka siin romaanis on olemas paraloomad. (Vaata: «Les Monts de destin» ja «La vermine du lion».) Aga siin on nende perspektiivid hulga pessimistlikumalt antud. Üleüldse on see romaan süngem, kui teised Carsacilt loetud teosed. Ka läheb ta tunduvalt vastuollu autori ülejäänud loominguga: kasvõi kosmonautika sünged perspektiivid, rääkimata juba neist viiendast, kuuendast ja seitsmendast jääajast. Huvitav on Carsaci teooria, et korralik tähelend saab toimuda kolme erineva mootoriga tähelaeval ning kujutab endast tavalise kosmoselennu, (hüper)ruumihüppe ning ajarännu kombinatsiooni. Sihukest asja polnud ma seni (tõtt öelda) lugenud.
Lugesin romaani vene keeles (Begstvo Zemli) ning kahjuks on see tõlge kärbetega. Selle romaani (nagu ka kogu Francis Carsaci loomingu) kohta sobib hästi üks ütlus mingist ulmeentsüklopeediast: «Francis Carsac on prantsuse ulmekirjanik, kes mõnuga segas kokku ameerika pulpulme võtted ja Rosny-vanema evolutsiooniulme.» Kõlab üsna hävitavalt, aga tegelikult võiks öelda, et annab silmad ette enamikele oma kaasaegsetele ameerika kolleegidele.