Romaan algab kohe mingi katastroofiga 1975. aastal. Tükk maad kusgilt Prantsusmaalt (mäed, mägedes observatoorium, põllud, mingi kohalik tehas) lõigatakse Maast justkui lahti ning kantakse üle teisele planeedile. Asi käib kähku, on surnuid ja haavatuid. Teisel planeedil hakatakse kiiresti (uut) elu üles ehitama. Siis järgneb see hosianna võimsale prantsuse vaimule jne.
Iseenesest ilus ja hea lugu, aga liiga konstrueeritud.
Planeedil elavad veel mingid kentaurilaadsed aborigeenid. See selgub muidugi alles siis, kui elu on normaliseerunud ning võetakse ette uurimisretki. Selgub, et need prantslased polegi ainukesed maalased, kes üle kandusid. Leitakse veel mingid jänkid (kellega ka mingeid probleeme on), norrakaid jne. Oh õnne, isegi mõni lennuk ja laev on kosmosereisi läbi teinud. Pärast suuremaid ja vähemaid äpardusi ja konflikte on rahu Tellusele saabunud ning uus elu võib alata.
Romaani puhul häiribki see kergemeelsus, millega maalased kohe sekkuvad põliselanike tülidesse ning siis kohe ka hulga «vaenlasi» maha notivad. Ilmselt sai ka autor sellest tagantjärgi aru, sest romaanis «La vermine du lion» on (üsna ühemõtteliselt) juttu mingist Telluse veresaunast.
Aga hoolimata nendest vigadest, on romaan mõnuga loetav robinsonaad. Ning kui meenutada, siis kunstlikud on need robinsonilood alati olnud.
NB! Selle romaani järgi toimus esimene mehitatud Marsi lend 1972. aastal! Kolme aastaga jõuti juba Neptuuni orbiidile!