Gaia peab startima, R.Sepa teine katsetus SFi vallas, jõudis avalikkuseni esmalt kuuldemänguna (esiettekanne raadios 12. IV 1962), seejärel trükituna kogumikus "Pilk Nähtamatusse" (Sepp 1969). Siingi on teose teemaks kõige üldisemalt teaduse ja tehnika mõju inimesele. Narratiivi stardikoht pole taas kaasajas, vaid kusagil tulevikus, mil ruumireisid meie Galaktika piires on muutunud täiesti argisteks. “Maast Marsini ja kaugemale liiguvad meie laevad. Homme Jupiteri orbiidil, ülehomme Neptunil. Nõnda on inimese tee, mille Gagarin alustas” (Sepp 1969: 311). Nõukoguliku ideoloogia paatos ja progressiusk läbivad näidendit kogu narratiivi ulatuses.10-aastane Peeter ja ta vanaema Tiina kuulavad fonogramme Oaasi-päevilt. Oaasiks kutsuti mingit platood, mida teiste ruumiinseneride hulgas monteeris ka Peetri isa Kaur. Järjekordse ruumivaatluse ajal fikseerib Kaur Lüüra tähtkujult kostvaid sosinaid (situatsioon à la Viimne üksiklane!). Salapärasest signaalist teatab ruumimeeskond maale, misjärel algab tundmatu signaaliallika lakkamatu identifitseerimine ning tegevusjuhiste andmine. Ruumilaeva kapten oletab järgmist: ”Võib-olla on nad inimesed loomulikust orgaanilisest ainest nagu meiegi. Võib-olla on nad inimesed informatsiooni kujul, teisikud. Võib-olla on nad küberneetilised kompleksid.” (Sepp 1969: 325). Kuid enamus vaatlusjaamu asub otsima võõrast – lüüralaste ruumilaeva, küsimus on vaid selles, kas saabuvad külalised on sõbralikud või vaenulikud, kas “võõra” iseloom osutub pluss- või miinusmärgiliseks. Näidendi pinge püsibki sellel küsimärgil.“Suletud ruum” on osutunud petlikuks, sellesse tungib ootamatus, väline jõud, millest esimesel hetkel ei selgu, kas see tõotab progressi või hävingut. “Nende” kontakteerumine “meiega” ennustab tavakujutluse kohaselt ebasõbralikku invasiooni, kuid kapten arvab teisiti: ”Lüüralaste ruumilaev viitab tõsiasjale, et mingi teine maailm on rajamas interstellaarset elu. Meie ehitasime ja varustasime Gaia, et rajada teed interstellaarsesse ajastusse. Sest ühised on seadused arenevas universumis. Seepärast on minu arvates asjatu karta, et liginev ruumilaev osutub hädaohtlikuks” (Sepp 1969: 325-326). Kapteni repliigis kõlab tugev antropotsentrism ja meiekesksus; ruumiavarusi vaatleb temagi inimkogemust mahutavate mõõdupuudega. Hurraaulme tüüpiline kangelane lahendab “ootamatud olukorrad” ülikiirelt, isegi mitte võõraste kosmoseasukate ilmumine ei suuda tekitada kangelaste teadvuses kaost ega kõigutada nende vääramatut optimismi. Hurraaulme (ka nõukogulikku) ideoloogiat illustreerib järgmine tsitaat näidendist: ”Inimkonna aimused on tõeks läinud. Meil on universumis seltsimehed, vennad. Alustame interstellaarset ajastut. [---] Koos läheme edasi igavesti liikuvas arenevas, õnnelikus universumis!” (Sepp 1969: 329-330). Õigupoolest evib Sepa näidend “nõukogude teaduslikule fantastikale” tüüpilisi tunnusjooni. J.Habicht mainib neid oma artiklis Science Fiction paberil ja magnetkandjal (Habicht 1997: 120-122), olles need omakorda leidnud mingi kogumiku eessõnas kellegi kosmonaudi resoluutses sõnastuses: 1) tulevikku kujutavates teostes ei tohi olla sõnagi kapitalismist, sest see sureb kohe-kohe välja; 2) teostes ei tohi olla antagonistlikke vastuolusid; 3) finaal peab kujutama erinevate rasside üksteisemõistmist, sõprust ja koostööd. Sepa näidend näib neisse raamidesse mugavalt mahtuvat. Teosest õhkub tugevat kommunismivaimustust: ”Meie peilimiste ja signaalide näol said nad ettekujutuse meie tehnikast, mis vastab kommunistliku ajastu tasemele” (Sepp 1969: 327). Ka vaenulikkus ja konfliktid erinevate jõudude vahel on näidendist kõrvaldatud, sest need ei sobi progressiivse ilmavaatega. Autor lähtub ideoloogilisest standardist, mille kohaselt kangelaste tegutsemine ühise eesmärgi nimel, nende kollektiivsustunne on vankumatud. Kontakt ootamatute võõrastega (põgus, kuid esimene sellelaadne kujutlus eesti kirjanduses) on Sepal lahendatud sõbralikult, teineteise mõistmise vaimus. Näidendis Gaia peab startima on R.Sepp jätkanud tulevikuinimese kujutamist, kuid ilma endise filosoofilise sügavuseta. Autor kasutab ohtralt hurraaulme atribuutikat, kujutades kontakti võimalikkust materiaal-tehnilisel foonil nõukoguliku kirjanduskaanoni raames. Muidugu mõista ei maksa Sepa näidendit vaadelda läbinisti “ideoloogiarinde sõdurina”, humanistlikud ja eetilised aspektid on siingi sedastatavad, "Viimse üksiklasega" võrreldes muidugi palju tagasihoidlikumal moel.