Tugev lugu kaugest tulevikust; spoilerina ütlen kohe ära, et ökoloogia- ja/või evolutsiooniteaduse põhises ulmeloos kirjeldatakse põhimõtteliselt viimaseid inimesi (siit ka pealkiri-metafoor; dinosaurustest endist pole siin sõnagi juttu) ja nende suhet uue, inimese seisukohalt absoluutselt võõriku mõistusliku eluvormiga. Inimkond on mandunud, keskmine vanus ja suguküpsuse saabumise aeg on nihkunud umbes sinna, kus need olid ürgajal (8-aastane mees, kellel pole lapsi, on luuser; 14-aastane on keskeas, 30-aastane on hõimu vanim liige, ürgvana rauk, kes mäletab poolmüütilisi aegu, mil veel funktsioneeris viimane õhubuss) ja püsib troostitus, mürgise atmosfääriga keskkonnas elus veel vaid tänu iidsele, aeglaselt aga kindlalt otsi andvale tehnoloogiapargile. Võõrik mõistuslik eluvorm on mingi vähjalaadne sinine koorikloom, kes elutseb pidevalt laienevas "kruusaookeanis" ja on väga uudishimulik. Elukal on kolm eluperioodi: "bluebaby" (midagi vastselaadset), "breeder" (sigimisvõimeline täiskasvanu) ja "dreamer" (igavesti uinuv täiskasvanu, kelle unenägusid saavad "bluebabyd" spetsiaalsete telepaatiliste "unekivide" abil vaatamas käia ja sealt õppida). Kõige hinnatum "dreamer" näeb pikka-pikka und kahejalgsetest olenditest, kes elasid kauges minevikus "ookeani" pinnal...
Lahe, ehkki kohati sünge jutt. Jääb painama.
Lahe, ehkki kohati sünge jutt. Jääb painama.