Läheneb inimeste Kaardistusameti kosmoselaev tundmatule planeedile, millel pole veel nimegi ning mida katab valdavalt vesi. Elusolendeid nagu ei paista. ameti spetsialist Grenville läkitatakse planeedi pinnale olukorraga lähemat tutvust tegema. Üht-teist selgub, üht-teist juhtub, aga midagi üllatavat või põnevat küll mitte.
Jutt kannatab tüüpilise viiekümnendate ulme puuduse käes: tegelastelt on emotsioonid eemaldatud, luudelt liha kuivatamise läbi tolmuks muudetud ning alles on jäänud nimedega skeletid, kellel inimlikke liikumapanevaid motiive, tahtmisi ja tundeid nagu polegi. Nad on teadusliku konksu ja ülesande lahendamise teenistuses. Halb ulme.
PS. 1980. aastate Pioneeris oleks see jutt üldist ulmepõuda arvestades ehk isegi muljet avaldanud... aga ainus emotsioon pärast praeguses aja- ja ruumikontekstis teksti läbitöötamist oli vaid õlakehitus.