Kuigi ma seda lugu vaid mõned kuud tagasi lugesin, ei suuda ma selle sisust erilist ülevaadet anda. Igine ja alb viiekümnendate ulme, nagu seda tollal nii palju ilmus. Reeglina kehvem kui neljakümnendate ja kuuekümnendate ulme, eksole. Räägin siis perioodist kirjanduses, kus tehniline konks, leidlik ulmeline lahendus, sotsiaalne kriitika ja selle võimalikult puhas ning skemaatiline kujutamine muutus peamiseks. Neljakümnendate ajaviiteline mõnus ja rikkalik stiil heideti üle parda kui liiga "kollane". Värvid keerati maha, ühesõnaga.
See tahab siis olla lugu kontaktiotsimisest võõra rassiga... sõidab üks inimeste kosmoselaev kuhugi, seal on miski tulnukate laev ja kontakti nagu väga luua ei õnnestugi. Olen kontaktilugusid alati äärmiselt igavateks, kunstlikeks ja ebahuvitavateks pidanud, kus ulmekirjandus oma liikmete tegelikku siruulatust näidata ei saa, kuna on reisikotti kokku pressitud. Shaara käesolev (vist debüüt)jutt on selle klassikaline näide.
Loos tegutsevad nimedega kriipsujukud, kes peavad demonstreerima mingit autori oma-agendat. Mäletan vaid seda, et vahetult pärast loo lugemist jäi see viimanegi mulle täiesti hoomamatuks.