Lugu milles ulmeline moment on küll üsna minimaalne. Vähemalt minu arust. Tegevuspaigaks on haigla/hooldekodu, kus peamisteks patsientideks on vegetatiivses seisundis inimesed, vähemalt nii arvavad arstid. Lugu antakse edasi läbi ühe sellise patsiendi silmade... ja see vist ongi ulme selles jutus. Tegelikult oli kõige mõjuvamaks selle loo juures õhustik, sünge, masendav ja lootusetu, kuid kahjuks jäi sellest natuke väheks. Meeleheites ja muidu löödud inimeste surmasoove pole just kõige meeldivam lugeda, kui nendes ei peitu mingit sügavamat sõnumit. Selles jutus igatahes ei peitunud. Kolm ja ainult hea keelekasutuse ja atmosfääri eest