Romaani võiks määratleda kui kosmilist robinsonaadi. Põrub kosmonaut planeedile, mida iseloomustaks kõige paremini tsitaat tuntud vene multikast: kasulikke maavarasid pole, vett pole, õhku pole, asukad (nagu lõpuks selgub) on robotid (kahjuks küll mitte eriti arukad). Õnneks leiab ta tulnukate mahajäetud baasi, kus ta siis üritab kellelegi endast märku anda. Poole tosina aasta jagu üksinduse kirjelduse lugemine ei ole aga kindlasti minu lemmiktegevusi, kuigi ma ei nuta taga selle raamatu omandamiseks kulutatud kümnesendilist