Sureva Maa tsükli lugemist soovitatakse alustada just viimasest installatsioonist „Rhialto the Marvellous”. „The Murthe” on selle esimene tekst ja pehmelt öeldes jätab see üsna külmaks. Eessõnas seletatakse pisut lahti võlukunsti olemust selles maailmas ja võlurite omavahelisi suhteid. Tegelasteks on siin paarikümnene võlurite punt, mis moodustab midagi ametiühingu sarnast, kuigi igaüks ajab reeglina omi asju. Võlurite vaikse oleskelu paiskab segamini ühe naisterahva ilmumine, kelles kahtlustatakse Murthet. Murthe oli mitu ajastut varem elanud nõid, kes juhtis naisnõidade väerinnet võlurite vastu. Nüüd on ta taas ilmunud, kimbutab võlureid nende unedes ja nõiub neid… naisterahvasteks. Võlurid hakkavad käituma nagu naised ja Rhialto ning võlurite boss otsustavad kloonida ajastute tagant tollase võlurite väejuhi, kes kiusliku nõia hävitaks. Laias laastus läheb neil see ka lõpuks korda.
Kogu tsükli kontekstis aitab see tekst ehk tõepoolest paremini mõista maagia (ehk teaduse) toimimise printsiipe selles maaimas, n-ö võlurite võimeid ja nende ametikorraldust. Loos endas pole aga suurt midagi, mis paneks kaasa elama või põnevusega jälgima. Kui mitmes muus Sureva Maa loos oskab Vance süþeed niimoodi keerutada ja punuda et finaal saab efektne, siis see lugu lihtsalt sumbub. Isegi kui tegu sissejuhatava tekstiga Rhialto lugudesse, oleks võinud ju lugu olla iseseisvam ja terviklikum. Pärast Cugeli jutte mõjub Rhialto üsnagi kahvatu tegelasena, ja ka võlurite omavahelised nääklemised ei tekita päriselt seda huumorifooni, mis on nähtavasti olnud autori püüdluseks.