Hakatuseks satub Cugel töödejuhtajaks arheoloogi majja, kes kaevandab ühe Ülailma olendi soomuseid, mille eest võlurid rasket raha maksavad. Cugel üritab ihnet ja salakavalat arheoloogi tüssata, kuid lihttöölised tüssavad hoopis teda ennast. Kõige väärtuslikum soomus õnnestub tal siiski ära pätsata. Edasi jõuab Cugel sadamalinna ja smuugeldab end laeva peale, mis soomuseid tema kodulinna viib (ka see ei toimu ilma naljakate sekeldusteta). Cugeli ametiks on under worminger, st motorist, ta peab hoolt kanda meremadude eest, kes laeva pardate küljes „mootoritena” töötavad. Cugel peab neid juhtima, kasima, ravima jne. Pärast mõningasi vahejuhtumeid jõutakse Lausicaa saarele, kus laevaomaniku proua soovib saunas noorenduskuure läbi teha. Cugel on langemas nepotismi ohvriks, tema asemele tahetakse palgata ühe oma „jope” vennapoega, nii et Cugel viib läbi keerulise tüssamisoperatsiooni, mille tulemusel on ta sunnitud kaaperdama laeva koos reederi abikaasa ja kolme tütrega. Merel kavaldavad aga naised Cugeli üle ja ta avastab end mudaselt rannalt, taskud tühjad. Ta jõuab linna, kus meesterahvad viidavad aega sellega, et peesitavad sammaste otsas, naised teevad aga tööd ja teenivad kõrgemate sammaste ehitamiseks raha. Sambaid ehitab üks kavalpea, kes on leidnud kunagise võlur Makke antigravitatsiooniseadme. Cugeli nõuannete järgi üritavad nad kogu küla pügada – tulemuseks muidugi jälle põgenemine vihase rahvahulga eest.
Ja nii see romaan kulgeb – ühest seiklusest teise. Pärast mitmeid sekeldusi õnnestub Cugelil varastada laev, mille ta läbi tühermaa minevale reisikaravanile kaalutuks tehes külge haaagib ja kajutid raske raha eest välja üürib. Sellest tuleb ainult sekeldusi. Cugel meldib end turvameheks järgmisesse karavani, mis viib 17 neitsit ühele teatavale usuriitusele. Pärast reisi on neitsisid alles ainult 2 ja Cugel peab põgenema. Aga lõpuks jõuab ta muidugi tagasi Iocounu juurde jua viib oma kättemaksu ellu.
Cugeli seiklused meenutavad ülesehituselt ja stiililt O.Henry kelmilugusid või Huckleberry Finni.Romaanilikku tervikut autor ei taotlegi, eesmärk on meelelahutus. Cugel üritab igast olukorrast maksimumi välja väänata, kuid tema tüssamised õnnestuvad umbes 20% ulatuses, mida on täpselt nii palju, et ta saaks terve nahaga varvast lasta. Kui tal õnnestubki mingi summa hiivata, petetakse see talt järgmises peatükis välja. Võrreldes Cugeli lugude esimese osaga, on nüüdne Cugel palju sümpaatsem, mitte nii julm, selline naljakas-kurb kangelane, kellele lugeja kaasa elab. Surev Maa, kust Cugel läbi rändab, on samuti kurbnaljakas pilt sellest, millisteks triviaalsusteks kasutatakse kunagisi supertehnoloogia saavutusi.