SF-s kantakse meie kombed, ideaalid ja ühiskondlikud suhted üle tulevikku. Nõrgalt ekstrapoleeritud ulmeteostes tegutsevad kauges tulevikus 20. sajandi inimesed, st. meie kombed ja väärtused on igavesed. Üldjuhul (kui teoste eesmärgiks ei ole meie ideaalide või ideede kriitika) on sellised teosed ajaviitelektüür, mis kiiresti loetuna ka kiiresti ununeb. Hea ja usutav ulme sünnib siis, kui püütakse näidata, kuidas keskonna või tehnika muutus võiks peegelduda inimeses või kultuuris. Sel juhul on tegemist tugeva ekstrapolatsiooniga ja enamasti on siis “sense of wonder”-i maik man. Kosmoseooperid (näit. “Tähtede sõda”) esindavad nõrka ekstrapolatsiooni, tugeva ekstrapolatsiooni esindajaks on Jack Vance. (Eelnev on lühike kokkuvõte ühest J. Vance kohta käivast artiklist ajakirjast “Portti” 4/98). “Morreion” paikneb Vance “sureva Maa” maailmas ning kuulub teose “The Dying Earth” järge “Rhialto the Marvellous” (84). Kuid samas purustab “Morreion” “Surevas Maas” esilemanatud maailma: “Morreioni” võlurid lendavad oma lossidega universumi kõige kaugematele planeetidele, kogu maailm on nende käsutuses (“Surevas Maas” olid nad piiratud Maaga). Morreion oli maag, kelle teised võimsad Maa võlurid (Ildefonse, Rhialto jne) saatsid planeedile Jangk, et sealsetelt maagiat tundvatelt elanikelt välja uurida IOUN- kivide leiukoht. Viimased suudavad tõkestada nende omanike vastu suunatud kurje loitse. Maa võimsad võlurid lubasid olla abiks, aga unustasid Morreioni vaenlaste küüsi. Loo algul tekib neil vajadus selgitada IOUN- kivide saladus ja siis meenub neile ka mitmeid ajastuid tagasi Jangkile saadetud Morreion. Jutustus räägibki “päästeretkest”, et leida Morreion. Lugu paikneb fantasy ja science fantasy vahemaastikul, jättis aga suhteliselt külmaks. Keel on rikkalik, nagu Vancel ikka. Hindeks 4.