Eelkõige tuleks JV loomingust rääkides rõhutada rikkaliku ja tõetruult detailirohket ulmekeskonda, mis ongi tema teoste põhilisem firmamärk. Lisaks huvitav ja iroonilis-romantiline kirjutamisstiil.
«Viimne kants» on lühiromaan sellest kuidas kunagi kauges tulevikus on inimesed Maa hüljanud, siis on mingid snoobid võtnud pähe Maa taasasustada. Seda tehaksegi... Ehitatakse mitu kantsi, kuhu siis elama asutakse. Elu kantsides on sihuke esteetiline kunstiteos iseeneses. Kuniks... Kuniks mekid mässama hakkavad. Mekid on kusagilt kosmosest kaasatoodud, geneetiliselt muudetud tööloomad, kes hoolitsevad kogu kantside tehnika eest ning teevad ka muid raskeid töid. Nagu pealkirjast aimata võibki toimub teksti tegevus viimase, Hagedorni kantsi ümber.
Romaani peategelane on ülik nimega Xanten, kellele näib, et säherdune dekadentlikult väärikas virelemine ning oma vääramatu huku ootamine pole just kõige õigem lahendus. Xanten püüab leida lahendamatuna näivast olukorrast väljapääsu, otsib liitlasi kantsideväliste elanike (on ka selliseid) seast. Kõigele lisaks teeb ta ka veel lahinguluuret ning püüab jõuda selgusele, kes need mekid tegelikult siis on...
Värvikas ja võrratu tekst, mis võitis ka Hugo ja Nebula. Tüüpiline Jack Vance, mille tegevus toimub sedavõrd kauges ja võõras tulevikus, et see tundub lugejale hoopis iidvana minevik olevat. Kahjuks on see ka ainuke Jack Vance`i romaan, mille ma originaalis läbi olen lugenud. Selle ning ülejäänud (venekeeles)loetud tekstide võrdlus näitas, et tegu on raskesti tõlgitava autoriga ning neid venekeelseid tekste võib kasutada (reeglina) vaid süzheega tutvumiseks. Soovitan soojalt lugeda kõigil, kes hindavad romantilist, värvikat ning detailirohket ulmet. Aga lugeda soovitan originaalis.