Cugel satub väga erinevatesse „kultuurikeskkondadesse”, kohtab igasuguseid rasse ja koletisi, tihti on ta väga täbaras olukorras. Kõigest ülevaadet anda on väga keeruline, seda enam, et lugeja ei tea kõiki reegleid – pidevalt tuleb juurde uusi loitse ja manasid, mis kas aitavad tegelastel pääseda või tirivad nad veelgi suuremasse jamasse. Kõrvaltegelastest on ehk värvikamaid kujusid üks korrumpeerunud võlur-palverändur (kes Cugeli kavaldamise pärast mõõkadega tükkideks raiutakse). Cugel omandab ka mitmeid tütarlapsi, kuid kuna rüütlelikkus on talle võõras, siis jäävad need kõik tee peale maha ja mõned üsna surnult.
Kiita tuleks Vance’i nutikust igasugu fantastiliste olukordade kombineerimisel (mõned Cugeli alatud trikid on äärmiselt nutikad) ja nende süžeede lõpuni väljapidamist. Samas ei kompenseeri originaalsus ja osav süžeepõimimine alati olukordade pöörasust ja kohati jaburust. Aga kuna see on hardcore-fantasy ja mingeid tõsisemaid eesmärke Vance pole seadnud, siis meelelahutusena täiesti omal kohal. Hinne on „nelja” ja „viie” vahel, sest esimesed peatükid on kuidagi lõdvemad ja uimased. Magnatzi mägedesse sattumisest saab romaan aga kuidagi uue hoo ja läheb kenasti pööraselt ja lõbusalt edasi. Romaan on väga kiires tempos ja pisut kummalises arhailises kõnepruugis, mis nõuab lugejalt suuremat keskendumist, kui tänapäeva tavafäntäsi lugemine.