...kollektiviseerimise õudused, maaparanduse õudused, õudsel kombel kinnipandud maakoolid, maainimese elu, mis on kui üks mustvalge film ja ainsast värvilaigust randaalitakse eksikombel üle... Üsna õudne õudusjutt, ehkki sel juhul võib ilmselt enamiku eesti külarealismist õuduskirjanduseks kuulutada. Kohati näib, et elu kuskil Arhkhamis või Miscatonicus on meeldivam, kui suvalises Eesti kolkakylas. "Rõve! Rõve!" tahaks konstaabel Käo kombel hüüda. Einoh, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis minu meelest nõrgim Caini jutt. Siin puudub see "elustav hingus" , mis on omane heale etnohorrorile. Näiteks pärast Hargla "Uskmatuse hinna" lugemist hakkas Võrumaa mind päris huvitama, ent see lugu mõjub pigem eemalepeletavalt. Eesti folkloor on põnevam kui maaelu masendus!