Vabandan ette, et ma ei järgi käesolevas arvustuses head tava kõiki kogumiku lugusid kommenteerida. Veel enam, ma kavatsen käesolevas arvustuses teha ka mõned üldistused, mis tegelikult lähtuvad kõigi kolme pinnalt.
Kuid nüüd tagasi Ballardi juurde. Ballard näib olevat rikka mehe Veiko Belials... Belials kirjutab elus tõenäoliselt 15-20 head juttu, Ballard 30-40. Mis ei ole üldse halb näitaja. Aga põhukogus, mis nendega kaasneb, on meeletu. Mida siis on Ballardile üldiselt - ja käesolevale kogumikule konkreetselt - ette heita?
Esiteks on ebameeldivalt suur mõttetute tekstide osakaal. Näiteks lugu mehest, kes nägemusi näeb ja lõpuks oma naise ära tapab ("The Overloaded Man") - iga fantastikasse kalduv autor on vanuses 15-17 midagi taolist kirjutanud. Või siis lugu hullumajast, kus ühe patsiendi kadumisele leitakse radikaalne seletus, et patsient oligi tegelikult vaid personali hälbinud kujutlusvõime vili ja kui lõpuks saabub kadumaläinu abikaasa, pannakse ka tema kähku ravile ("Minus One"). Tüütu, igav, nüri ja väsitav. Kui selline jutt ilmunuks ütleme 1833. aastal, siis oleks see olnud edumeelne, 130 aastat hiljem on aga tegu põhuga.
Teise täiesti seedimatusse gruppi kuuluvad jutud, mille teemaks on mingisugused pseudoeetilised probleemid või rahvusliku südametunnistuse piinad. Vigisev masohhism on mulle eluaeg jälk tundunud ja Ballardi vastavad etteasted pole erand. Käesolevast kogumikust siis vastab sellele kirjeldusele "The Impossible Man".
Kolmandaks näib Ballard, keda omal ajal edumeelseks kirjanikuks ja üheks Uue Laine vedajaks peeti, tihtipeale siiski päris avangradil sabas sörkivat... Heaks näiteks on jutt "The Subliminal Man", mis 10 aastat pärast romaani "Fahrenheit 451°" ilmumist jääb juba mõnevõrra lahjaks. Paljud iseenesest lubavad lood on realiseeritud lihtsalt korraliku käsitöö tasemel, näiteks "The Concentration City". Nii töötab treial, mitte kirjanik.
Statistika mõttes - kolme loetud kogumikku kuulub 29 juttu, millest BAAS-is arvustasin kolmeteist. Neist 9 said "rahuldavast" kõrgema hinde. Nii et siis üle 2/3 on põhk. Käesoleva kogumiku puhul on too protsent paraku veelgi kõrgem. Sellest ka nõrk hinne.
Mis siis Ballardi tugevad küljed on? Ühelt poolt meeleolu loomine (mille poolest paistab näiteks silma "Now Wakes the Sea", olgugi et selle lõpp kuhugi ei kõlba). Teiselt poolt psühhomüüdid ja allegooriad ("Manhole 69" või "The Garden of Time"). Neid mõlemat valdkonda autor tõesti jagab ja tõenäoliselt oleks võimalik kokku panna igal skaalal väga hea kogumik teostest, mis ühte kahest viimasest määratlusest mahuvad.
"The Disaster Area" kahjuks sisaldab ainult kaht lugu, mida ma täin tervikuna õnnestunuks nimetada. Nendeks on kolme kogumiku peale ainsana absurdirõõmu pakkuv "Mr. F is Mr. F" ning psühholoogiline etüüd "Manhole 69".