Taas üks sellistest Ballardi lugudest, kus potentsiaalselt huvitav idee kängub liiga jäikades psühhoanalüüsi-raamides. Peategelane on silmakahjustuse tõttu ajutiselt pimedaks jäänud, kuid kõikide eelduste kohaselt saab peatselt taas nägijaks. Kuid võibolla ta ei tahagi seda enam? Pimeduses elades on üliteravaks arenenud tema muud meeled - ta kuuleb mitmete miilide kauguselt kajakakisa ning on avastanud oma hallutsinatoorse paralleelreaalsuse, mis teda vastupandamatult aina rohkem endasse mähib. Selles reaalsuses on mingi rannik, kaljud, maja ning üks naine... ja see naine on tegelikult... Siin tulebki mängu psühhoanalüüs, mida nii suurel ja selgel määral poleks tarvis olnud.