(jutt aastast 1964)
Täpselt nagu Marqueze loos, nii ka siin omab uppunu teda avastanud inimestele seletamatult ülendavat mõju. Paneb nägema oma tühisust, ebatäielikkust, küündimatust, ning igatsema millegi suure, tõelise, kuid lihtinimesele kättesaamatu järele. Tsitaat loost: "Mistahes muu asi meie elus on avatud kahtlustele, kuid hiiglane, olgu ta elus või surnud, eksisteerib absoluutses mõttes, võimaldades heita pilku teiste temasarnaste absoluutide maailma, mille suhtes meie - rannal ringi luusivad uudishimulikud - oleme vaid ebatäiuslikud ja väetid koopiad."
Ja surnud hiiglase saatus ongi just selline, mida võib oodata rannas jahmerdavatelt ebatäiuslikelt, väetitelt koopiatelt ehk siis tavainimestelt. Ka Marqueze ilusa uppunu kohta võiks öelda täpselt sama (mistõttu pole siinkohal tegu spoileriga), kuid käesoleva jutu hiiglase saatus on selline väga ballardlik saatus, mis olulisel maailmavaatelisel määral erineb Marqueze jutu omast. Siinkohal võiks rääkida modernismist ja postmodernismist, aga see teema läheks antud formaadis liiga mahukaks ja libedaks. Nende kahe loo võrdlemisele saaks üles ehitada huvitava kirjandusteadusliku uurimuse.