Maakera on peaaegu pöörlemise lõpetanud ja seega on aeg seisma jäänud - vähemalt ööpäeva mõiste mõttetuks muutumise määral. On vaid maakera päevapool ja ööpool, nagu Stephen Kingil. Päevapoolel on Sahara liivad lakkamatu päikse käes lõpututeks klaasiväljadeks sulanud, Venemaa stepid on pimeduses liustike alla mattunud. Peategelane kannatab unetuse all. Ta läheb ühte põhja-Aafrika mahajäetud kuurortlinna (Ballard kangesti armastab mahajäetud kuurorteid, hotelle, ajaviiteasutusi...), kus kohtub kahe mõistatusliku naise ja ühe veel mõistatuslikuma meesarstiga, kes kõik jändavad unenägudega.See võiks hea lugu olla, aga vahel Ballard on oma psühhoanalüüsiga kuidagi liiga ühemõtteline ja pealetükkiv. Eks Ballardi kui science fiction-autori science-iks ongi väga tihti psühhoanalüüs, ja nagu sci-fi jääb vahel vaid allegooriaks, et kindlaid teaduslikke ideid edasi anda, nii ka Ballardi puhul on mõnikord psühholoogiat (ja -analüüsi) liiga palju ja kirjandust liiga vähe. Nii ka selles loos. Kogu see unenägudega jändamine ja sürrealistlike maalikunstnike üle arutamine ning ise maalida püüdmine... Aga õnneks ei lähe Ballard sedapuhku liiga lihtsaks ja selgeks. On hullemaid näiteid. Pealegi on selle loo füüsilised keskkonnad Ballardi parimikku kuuluvad.