See vinjett kogu oma sõgeduses on tõenäoliselt kõige prohvetlikum ulmeteos, mida seni olen lugema sattunud. Prohvetlikele ettekuulutustele omaselt pälvis selle esmatrükk USAs, kogumikus “Atrocity Exhibition” sama kogumiku kogu tiraaži hävitamise. Ainuüksi bravuurika pealkirja võrdlemine ilmumisaastaga tekitab kerge tunnetusliku ebakõla — mille kuradi pärast pidi Briti ulmekirjanik 60datel Reaganist kirjutama? 1990. aastal “Atrocity Exhibitioni” kordustrükile lisatud kommentaaris selgitab Ballard olukorda: nimelt oli Reaganit toona Briti tele-ekraanidel tihti näha seoses asjaoluga, et temast sai osariigi kuberner ning eurooplaste jaoks ületas uudiskünnise ilmne jaburus, et kehvapoolne näitleja võib olla edukas poliitik. Pealegi olla Reagan tollal ajanud märksa õõvastavamalt maruradikaalset juttu kui hilisemas presidendirollis, millest enamik BAASi lugejaid teda ehk paremini mäletab kui 60datest.
Jutul puudub süžee; tegu on fiktiivse psühhoseksuaalse uurimustöö kokkuvõttega, kus käsitletakse toonast presidendikandidatuurile pretendeerivat poliitnäitlejat hälvikute suguliste fantaasiate objektina. Hoolimata (pseudo)teaduslikust sõnamulinast — või just tänu sellele — on jutt röökimapanevalt naljakas. Aga asjaolu, et leidsin käesoleva laastu absoluutselt juhuslikult päev pärast seda, kui olin saanud postiga kätte raamatu, mille esmatrüki kogu tiraaž legendi kohaselt tulekahjus hävis (ja mis paarikümne loetud lehekülje põhjal otsustades on toonilt sama pöörane kui enamik Ballardit), sosistab samal ajal kõrva, et kokkusattumusi pole olemas ja annab mõista, et tegelikkus on tõepoolest seda, mida iga ulmik salamisi loodab — stranger than fiction.
Muide, osav otsija leiab lühikese jutu kerge vaevaga Internetist. Soovitan!
Jutul puudub süžee; tegu on fiktiivse psühhoseksuaalse uurimustöö kokkuvõttega, kus käsitletakse toonast presidendikandidatuurile pretendeerivat poliitnäitlejat hälvikute suguliste fantaasiate objektina. Hoolimata (pseudo)teaduslikust sõnamulinast — või just tänu sellele — on jutt röökimapanevalt naljakas. Aga asjaolu, et leidsin käesoleva laastu absoluutselt juhuslikult päev pärast seda, kui olin saanud postiga kätte raamatu, mille esmatrüki kogu tiraaž legendi kohaselt tulekahjus hävis (ja mis paarikümne loetud lehekülje põhjal otsustades on toonilt sama pöörane kui enamik Ballardit), sosistab samal ajal kõrva, et kokkusattumusi pole olemas ja annab mõista, et tegelikkus on tõepoolest seda, mida iga ulmik salamisi loodab — stranger than fiction.
Muide, osav otsija leiab lühikese jutu kerge vaevaga Internetist. Soovitan!