Tüüpiline ballardlik jutt. Nagu “uuele lainele” kohane, vaatleb autor inimese psüühikat, tema “sisekosmost”. Kolmele mehele on tehtud selline ajulõikus, et kadus vajadus magada. Ballard kujutabki meeste elu-olu ilma uneta. Üsnagi tüütu lugeda. Jutu lõpus ilmnevad aga üllatuslikud komplikatsioonid. Ilmselt oli kirjanik endale põhjalikult selgeks teinud, mida toob kaasa magamatus. Minule kui võhikule olid need tagajärjed uskumatud. Hindan lugu neljaga, sest enamus jutust on olmeline, lõpp jällegi liiga ulmeline.