Nooremapoolne mees Connolly on ÜRO palgal ja tal on ülesanne uurida tõenäoliselt Amazonase kanti kukkunud kosmosekapsli ja astronaudi saatust. Ehkki pole erilist lootust, et astronaut elus oleks - õnnetusest on möödas juba mitu aastat -, tahetakse allakukkunud tehnikat siiski uurida, arvestades eriti, et kadunud kosmonaut oli käinud Kuul. Connollyl pole džungli ja ürgaegsel tasemel elavate indiaanlastega kogenusi, mistõttu peab ta usaldama kohalikku kaptenit Pereirat, kes teda paadiga kaugele sisemaale toimetab. Päikesepruun, kogenud Pereira suhtub nooresse valgeihulisse Connollysse ja tema missiooni üleolevalt ja peab seda mõttetuks. Ent veel üleolevam on indiaanlaste külas elav valge mees Ryker, kes on teadmata põhjusel paljude aastate eest sinna elama asunud ja indiaanlaste seas nüüd midagi pealiku või lausa jumala taolist. Tema ainuke side tsiviliseeritud maailmaga on Pereira, kes koos Connollyga toimetab džunglisse juba kolmanda kella, mille Ryker millegipärast tellinud on. Kohapeal ei suuda Connolly midagi erilist tuvastada - keegi pole allalkukkunud kosmonaudist midagi kuulnud, ent ta otsustab siiski veel mõneks päevaks paigale jääda, kui märkab, et Ryker ja tema indiaanlased käituvad öösiti kuidagi eriti kummaliselt...
Selles loos on usutavat vihmametsamiljööd (Ballard on üldse suur meister õhustiku loomisel), psühholoogilist pinget tegelaste vahel, põnevust ja fantaasialendu. Nendest asjadest peaks küll piisama, et loole hindeks viis panna. Tegelikult ei oskagi selle jutu kohta midagi negatiivset öelda.