(jutt aastast 1961)
Asja sisust - hea jutt, aga hindeks saab siiski nelja. Heast jutust teevad väga hea jutu taustsüsteemiga kooskõlla viidud (olme)detailid... Selles loos aga ei ole seda kooskõla. Kui inimestele on eraldatud neli ruutmeetrit ruumi elamiseks, siis poleks midagi loomulikumat, kui kokkupandav mööbel. Noil tegelastel võtab aga suure osa väärtuslikust pinnast ära voodi... Ning keegi ei tule selle peale, et voodi võiks päevaks ajaks seinaga paralleelseks minna. Teine näide - kõigil ruumi kohutavalt vähe, kuid ka üksteist üsna hästi tundvad inimesed ehitavad mingeid tobedaid barjääre keset tuba... No andke andeks, mina olen oluliselt võõramate tüdrukutega, kui Judith ja Helen peategelastele, tuba jaganud ning keegi ei hakanud mingeid krdi seinu püsti ajama. Ühesõnaga hea jutt, mis on aga otsapidi omas ajas kinni mis kinni.
Aga autori sõnum, et kui inimestele anda elamiseks midagi paradiisi taolist, muudavad nad varsti selle enda jaoks harjunud keskkonnaks, on hästi esitatud ning parajalt iroonilise nurga alt.