Tutvust JG Ballardi loominguga lükkasin edasi mitu aastat ja see oli teadlik valik kuna olin ette hoiatatud et uus laine, keeruline lugeda ja üldse särk-värk... Tegelikult seedus see kraam üsna libedalt, lood olid muidugi kaugel teaduslikkusest aga lubatud masendustunne jäi ka kogemata.
Avalugu on lõbus pila ülerahvastatud maailmast, kus inimesele on eraldatud 4 m2. Seda lugedes haaras mind klaustrofoobia hoog, mis pole tänaseni vist päris üle läinud. "Insane ones" on lühike jutuke maailmast, kus igasugune psühholoogiline abi on keelatud ning enamik inimesi läheb vabalt segaseks. Need kaks lugu on ühtlasi sellised, milles kujutataval olukorral puudub muidugi igasugune loogiline põhjendus, a mis teha.
"Garden of Time" on imeilus jutt, et lõika välja ja pane seinale, kuid üks selline jutt kogu kohta on just see viimane piir mida taluda suudan. Üks kuulsamaid palu "Chronopolis" on äraspidi loogikaga nikerdis, mis siiski meeldis, "Now: Zero" aga ilmne ämber. Üsna tobe on ka "The Gentle Assasin". Kaks lugu jäävad mäluvärskendust ootama. Kogumikus on ka kirjaniku kaks Vermillion Sands`i tsükli lugu, neist esimese, vana-kreeka muistendi ümberjutustuse "Studio 5, The Stars" nimetaksingi kogu parimaks. On õhku, graatsiat ja elegantsi.