Kohutavalt haige lugu. Professionaalselt (tasakaalustatult ja pidevalt pinget hoidvalt) kirjutatud ja iva ämbriga rohkem kui keskmiselt, aga põhiidee pani vähemalt minu õlgu kehitama. Niisiis: peategelane on üks, kes jõudumööda uurib nn. Pangbourne`i massimõrva - ühel laupäevahommikul tapeti seal - suletud, valvataval territooriumil, mis on täis turvakaameraid ja kus on kõrg-keskklassi viimasepeal kodud - 32 täiskasvanut - kõik elanikud ja mõned teenijad. Kõik lapsed, 13 tk., kadusid jäljetult. Kahtlustatakse mida iganes, ent pointi võib juba ära arvata - jutustuses hakkab tasapisi kooruma, milline vangla see pidi lastele olema - ka majades olid kaamerad ja näiteks kui poiss all basseinis ujus, ootas teda üleval toas arvutil vanemate teade "hästi tehtud!"... Neid armastati üle, kontrolliti viimast kui hetke...
Paistab, et autor ongi keskendunud oma teostes sotsiaalsetele oludele, mida ta siis plahvatuseni, murdumispunktini ekstrapoleerib. Kena eksperiment seegi, pani elu üle mõtlema, sellest siis ka suhteliselt viisakas hinne - korra lugeda tasub.