Ja siis peategelastel - kahe lapsega abielupaaril - tekib ennekuulmatu idee perega tegelikult, füüsiliselt kokku saada. Pereisa elutoas. Tagajärjed muidugi on ootamatud.
Või siis ei ole. Mulle pigem istuvad sellised Ballardi lood, kus tegelaste psühhootilised tegutsemismotiivid jäävad rohkem-vähem arusaamatuks ja võimaldavad mitmeid tõlgendusviise. Kuid vanemas eas muutus Ballard aina rohkem "sotsiaalkriitiliseks", kuidagi ühemõtteliseks. Selle väga võika loo "idee" võiks kokku võtta ühe tõeteraga, mida kunstis ja kirjanduses nõrkemiseni ekspluateeritud - et lähedus on vägivald.
Samas pole see nüüd ka otseselt halb lugu. Eks see ju paneb mõtlema selle peale, kuidas me praegu, oma realistlikus olevikus rakendame lähisuhtluses omamoodi "telerežiid", "montaaži" jne. Ja kuidas me end mitmes mõttes meigime. Ja kuidas põhiküsimus on, mis viisil kogu sellest potjomkinist läbi, teise inimese hingeni tungida. Ja kuidas see protsess tavaliselt väga veretult ei kulge.