1896. aasta paiku avastatakse Bretagne`i rannikul vana sõjahaud, millest kaevatakse välja 38 surnupealuud. Mõningatel andmetel aga peaks kolpasid olema 39 ja see viimane peaks kuuluma ühele eriti saatanlikule tegelasele, keda üldiselt teatakse Musta Preestri nime all.
Paljutõotavast algusest hoolimata on jutt tervikuna üks paras sonimine ja sisaldab vähe niisugust mis annaks kellelegi põhjust seda lugeda. Paljud kõrvaltegelased on küll üsnagi vahvalt edasi antud, tuletades meelde Nouvioni linnakese elanikke kultustelesarjast "Allo, allo!". Aga minategelane, kes peaks olema justkui autori alter ego, on üks äärmiselt ebahuvitav ja läila isik, kellele lugedes on väga raske kaasa elada, ja see rikub suuresti kogu jutu.
Loo põhiline moraal tundub olevat see, et harimatute talupoegade loll ebausk pole mitte alati alusetu.