Robert W. Chambers

Peamine põhjendus nõrgale hindele on lihtsalt "lainepikkuste" erinevus. Juttude dekadentlik fin-de-siecle`i vaim on mulle küll tuttav (eriti näiteks Chambers`i kaasaegse Joris-Karl Huysmans`i romaanist "La bas"), ent ma ei suutnud siiski mingilgi moel kaasa elada saatusliku näidendiraamatu "Kuningas Kollases Rüüs" müüdile. Nimelt ühendab enamikku kogumiku jutte fataalne näidendiraamat, mis selle lugejate mõistused segi pöörab. Minu meelest on see müüt kogumiku kuues jutus ka nõrgalt välja arendatud, terviklikku mütoloogiat ei ole loodud. Traagilisi tagajärgi põhjustav raamat ei tundu ka peale Lovecraft`i "Necronomiconi" väga algupärane. (Ma saan küll aru, et Necronomicon oli hilisem müüt ja kahtlustan Lovecrafti isegi idee laenamises, arvestades, et Lovecraft olla olnud üks Chambersi lemmikuid, aga isiklikult tutvusin "Kuningaga" lihtsalt hiljem). Võib olla ei ole ka sajanditaguste juttude teatav vanamoodsus mulle pärikarva või... ei oskagi kohe öelda. Üldiselt olen küllalt aldis müstilisele kraamile.

Kogumik ei sisaldanud ühtegi teksti, mis mind meeldivas mõttes tõsiselt läbi raputanud oleks, ühtegi teksti, millele ausalt viie võiks panna. Aga mu "rahuldav" on siiski tugevamapoolsem.

Novellide plusspunktideks on: tasakaalustatud (hästitempereeritud) struktuur; koloriitsed karakterid (näiteks mr. Wilde - maineparandaja, mille taust - kirjanik Wilde alandamine nõdrameelseks - kõvasti särtsu juurde annab); läbiv teema (hulluks ajav raamat); muinasjutumaailma kristallselge koloriit (The Demoiselle d`Ys); õhkkonna loomise oskus (The Street of the Four Winds). Iga lugu vajaks eraldi analüüsi - mida muide ei julgegi ilma põhjaliku ettevalmistuseta ette võtta, ämbrisse astumise oht on suur.

Kultusraamatu maine auga ära teeninud!

Minu meelest tegi Mario "Lohemao hoovi" eraldi ja varem avaldades kogumikule karuteene. See tekst mõjub (ja ongi mõeldud) mõjuma palju vägevamana kogumikus aga mitte eraldi. "Marduses" ei jätnud erilist muljet, siin aga küll.

Tekst ise on aga tase... autor lööb praktiliselt kõigega, mida ta ette võtab. Lood on erinevates stiilides ja temaatikates - siiski on autori arsenel nii rikkalik, et saab kõigega hakkama. Minu lemmikuks (ja ilmselt aasta parimaks tõlkelooks) oli "The Demoiselle d`Ys".

Nii et lugege. Kohe päris kindlasti.

Lisa: 9 aastat hiljem lugedes, olles kogemata peale sattunud, oli eelmise lugemise meeldetuletuseks vaid kerge "kas ma pole seda mitte varem lugenud?" tunnetus, ning seegi vaid nii-öelda pärast fakti. Raporteerides seega 9 aastat pärast võib nentida, et atmosfääri tugevus on jäänud, ning isegi kasvanud, sest võimetus sisse elada ja sellest tulenevalt võime igavust tunda on vähenenud. Ma pole kindel, kas jutud peaksid süvenenumale analüüsile vastu, kuid pealiskaudselt rääkides võib hinnata autori atmosfääri loomise ja kirjutamisoskust.