Ei tahaks küll olla negatiivse mõttemaailma levitaja, aga see oli minu meelest eelmise aasta Mardustes ilmunud lugudest üks hirmsamaid. Ja seda mitte heas mõttes!!! Tegu oli ääretult nõrga looga, seda nii kirjanduslikus/kirjelduslikus mõttes, idee ja sisu poolest kui ka püandi poolest. Viimast nagu ei olegi nimelt. Igav, tüütu lugemine, mille puhul kerkis küsimus, et mille krdi pärast Kivistik ta üldse avaldas? Kas tõesti midagi paremat ei olnud? Kui nii, siis jääb vaid soovida Eesti kirjanikele kibedamat kätt, et tulevikus Mardustes sellist jama lugema ei peaks...